Unustusse vajunud päev [LP]

Autorilaul (?????????? ?????) kui žanr tekkis Nõukogude Liidus 1950. aastate keskel. Selle arengukaare haripunkt langes kokku Hruštšovi sulaga, olles 1960. aastail üks olulisemaid eneseväljendusvorme – keset totalitaarset režiimi justkui sõõm värsket õhku, millel vabaduse maik juures.

“Kitarri saatel poeesia” eripäraks on muusika ja teksti autori ning esitaja kokkusaamine ühes isikus, samuti teksti silmapaistvam osakaal muusika kõrval. Autorilaul on oma arengus läbinud mitu etappi, kandudes algusperioodil kinnises ringis edasi peamiselt suuliselt, samuti magnetofonilintide kaudu, mis aitas selle populaarsusele väga olulisel määral kaasa. Avalikult kõlas autorilaul äärmiselt harva. Algusaastate romantilise autorilaulu perioodile järgnes protestivaimu väljendusena satiiriline autorilaul, seejärel levis sõjateemaline lüürika, mille keskmes oli vastandina ametlikule paatosele hoopis inimlik aspekt. Tajudes aina avarduva kuulajaskonna tugevat mõjutatust, hakkasid võimud barde taga kiusama, poeetide-lauljate ees sulgusid paljud uksed, äärmuslikemail juhtudel ootas neid emigratsioon. Kuid vaatamata kõigele elas autorilaul siiski edasi, jõudes 1990. aastate alguseks rahulikku voolusängi, kus selle levik taastus laiaulatuslikult nii festivalidel, kontsertidel kui helikandjatel. Kasvas “laulvate luuletajate” arv, samuti nende esituslik meisterlikkus.

Iga autor kirjutab sellest, mis teda puudutab, kuidas just tema maailma tajub – mõtiskledes elust, inimsuhetest, ajalikust ja ajatust. Millise iganes bardi kontsert on alati hingeline siiras vestlus kuulajatega, mitte meelelahutuslik etteaste. See on poeedi pihtimus. Katse muuta iseend ja selle kaudu maailma.

Aleksandr Ivaškevitš: hääl (#2–18), kitarr (#16)
Kristo Käo: kitarr (#1–15; #17–18)