"See ei ole traditsiooniline akordionimuusika," hoiatab Jaak Lutsoja albumi "Contrarian Grooving" saatesõnas. Tõepoolest, selle tegelikult muljetavaldavalt laia ampluaaga pilli külge on paljude kujutluses võib-olla pisut stereotüüpsena kleepunud just eesti rahvatraditsioonis omistatud roll. Lutsoja vaatab pigem Vahemere ranniku kui meie külasimmani poole. Et ansamblis teeb kaasa ka Meelis Vind, siis tuletavad meeldivalt kokku sulavad akordion ja klarnet meelde just selliseid suurepäraseid kooslusi nagu Michel Portal - Richard Galliano või miks mitte ka Gianluigi Trovesi - Gianni Coscia.
Plaat on selline, nagu Evelin Pissarenko kujundatud kaanepilt - inimfiguur liigub ühes suunas, nool aga näitab teises suunas. Vaevalt jõuab harjuda Arno Kalbuse tablahelide ja ragarütmidega, mis plaadi imposantselt sisse juhatavad, kui juba tuleb teha 360-kraadine pööre ja häälestada end prantsuse shansooni lainele...